Edukas juht valitseb ka oma meelt

  • 02.02.2018
  • Director
  • Facebooktwittergoogle_pluslinkedinmail

Organisatsiooni juhtimise eelduseks on iseenese oskuslik juhtimine. Võtmerolli mängib siin teadvelolek (ärksameelsus, tähelepanelikkus, meelevirgus), mida on hakatud üha enam praktiseerima. Mida see endast kujutab ja mis kasu sellest on, kirjutab  mindfulness’i praktikate juhendaja Teadvelolu Keskuses Anni Kuusik.

 

Juba 19. sajandil on Ameerika psühholoog William James öelnud, et oskus juhtida tagasi isetahtsi uitav tähelepanu on alus hindamisvõimele, iseloomule ja tahtele. Mitte keegi ei suuda olla iseenda valitseja, kui tal seda oskust ei ole.

Rohkem kui 40-aastase kogemusega teadveloleku treener Michael Chaskalson on veendunud, et teadveloleku oskused on juhtidele (ja tegelikult kõikidele inimestele) üheks põhieelduseks, et olla edukas! Tema ja juhtimiskultuuri uurija, koolitaja Megan Reitz on Hulti rahvusvahelises ärikoolis kokku pannud kaheksanädalase teadliku juhi kursuse, kus juhid saavad omandada teadveloleku meetodeid. Kursusel osalenud juhtidel paranes enese ja teiste hinnangute põhjal vastupidavus ehk säilenõtkus (resilience), koostöövõime ning suutlikkus võtta vastu otsuseid keerulises situatsioonis. Aga seda ainult neil, kes praktiseerisid neid oskusi igapäevaselt vähemalt kümme minutit. Selle aja leidmine eeldab teadlikult aja planeerimist ning samasugust järjekindlust nagu füüsilise treeningu puhul. Igapäevane meeletreening ei nõua tingimata oma kabinetist või kodust lahkumist, vaid piisab kümnest minutist kontoris või kodus. Uuringus ilmnes ka, et mida pikem oli harjutusaeg, seda rohkem muutusi täheldasid juhid ise, kolleegid tööl ja ka lähedased kodus.

 

Aju kohaneb uute oludega aeglaselt

Teadveloleku praktiseerimise käigus arendatakse selliseid psüühika baasprotsesse nagu tähelepanu ja emotsioonide juhtimine, keskendumisvõime ja empaatia, mis kõik mõjutavad stressitaluvust ning säilenõtkust ehk vastupidavust kriisiolukordades. Miks räägitakse aina rohkem sellest, et on vaja aju treenida? Lühidalt vastates: meie aju on evolutsiooni tulemus ja kohaneb uute oludega aeglaselt. Seega ei suuda aju infost küllastunud ja pidevalt muutuva keskkonnaga nii hästi sammu pidada.

Näiteks kontoritöötaja keskendub samale tööülesandele keskmiselt kümme minutit, enne kui miski teda katkestab. Rööprähklemine on müüt. Inimaju ei suuda paralleelselt mitme asjaga tegeleda. Selle asemel teeb aju pidevalt ümberlülitusi, mis pikendavad tööle kuluvat aega ning raskendavad süvenemist. Uuringute põhjal ilmneb, et kui kedagi tööülesande täitmise ajal katkestada näiteks siseneva telefonikõne, kolleegide küsimuste, e-kirjade vms-ga, siis kulub ülesandele enam aega ja suureneb vigade arv. Veelgi enam – väliste katkestuste tulemusel hakkab aju spontaanselt iseenda süvenemist katkestama – seega harjub tähelepanu olema hajali ja hüplik. Sisemisteks spontaanseteks segajateks võivad olla mõtted teiste ülesannetega seoses, impulsid põigata kirjakasti, uudiseid sirvima või muu ülesande juurde. Selle tulemusel suureneb töötajal stressitase, tekivad keskendumisraskused ja mõtete virr-varr ning pikemas perspektiivis väheneb töövõime ning tööga rahulolu.

 

Märka hingamist

Meil on tavaliselt käsil mitu ülesannet, mis eeldab oskuslikku tähelepanu ümberlülitamist ja võimet keskenduda käesolevale tegevusele. Ebarealistlik on loota, et infoküllus ja vajadus pidevalt ümber lülituda kaob – mõistlikum on pakkuda ajule regulaarselt hetki keskendumisevõime säilitamiseks ja parandamiseks.

Luba oma tähelepanul keskenduda mõneks ajaks hingamisele või millelegi väliskeskkonnas, näiteks mõnele helile või loodusele. Hingamise teadvustamine ilma seda muutmata soodustab ka hingamise rahunemist ja ühtlustumist. Rahulik ja loomulikult kulgev hingamine annab omakorda kehale märku rahuneda, aktiveerides meis parasümpaatilise närvisüsteemi protsessid. Keskendunud ja rahunenud seisundis näed olukordi tasakaalukamalt ja selgemalt, mis on omakorda eelduseks arukate otsuste langetamisel. On leitud, et teadveloleku oskusi arendades suudavad juhid pingelises olukorras rahu säilitada ja on samal ajal võimelised kiiremini reageerima.

 

Teadvelolek parandab otsustusvõimet

Kuigi teadvelolekut seostatakse sageli pigem teadvustamise ja tähelepanelikkusega, on sama tähtis teadlikkuse harjutustes oskus praktiseerida tasakaalukat hoiakut – oskust olla teadlikult avatud, uudishimulik, hinnanguvaba ning aktsepteerida olukorda. See ei tähenda, et harjutamise käigus vabanetakse iseenesest tekkivatest mõtetest või emotsioonidest, vaid see tähendab oskust nende olemasolu teadvustada ilma nendega automaatselt kaasa minemata. Seega vabadust valida olukorrale teadlikum vastus. Nii et õppides ja harjutades teadvelolekut paraneb sinu oskus langetada otsuseid olukorrast lähtuvalt, selle asemel et lasta ennast juhtida eelarvamustel.

Oskus näha endas tekkivaid mõtteid kui vaid ühte perspektiivi olukorrale suurendab juhtides võimet olla avatud ka teistsugustele seisukohtadele. Julgus kuulata ära enda arvamuse kõrval erinevaid seisukohti suurendab võimalust kasutada ära kõigi osalejate teadmised ja tähelepanekud. Michael Chaskalson ja Megan Reitz nimetavad juhtidele mõeldud teadveloleku programmis seda vaatenurga võtmise oskuseks (perspective taking). See lubab näha keerukate probleemide puhul uusi tahke ja anda ruumi innovaatiliste lahenduste tekkeks, mida võivad teinekord takistada vanad harjumused ja seisukohad. Võime näha olukorda terviklikumalt ja selgemalt võib tuua kaasa muutuse konfliktiolukordades, sest teised arutelu osapooled tajuvad, et nende seisukohti on mõistetud ning võitlemise ja vaidlemise asemel jõutakse kiiremini viljakama koostööni.

 

Emotsioonid kontrolli alla

Empaatiavõime ehk oskus panna end teise inimese kingadesse ja tulla toime iseenda ning teiste emotsioonidega on juhile sageli paras proovikivi ja põrumise koht. Isegi neile, kes paistavad silma äärmiselt kiire analüüsivõime ja kõrge intelligentsusega. Head lahendused võivad jääda selle taha, et ei osata töötajaid motiveerida ja neid raskuste korral innustada.

Emotsionaalse intelligentsuse isa Daniel Goleman ja paljud emotsioonide ja sotsiaalsete pädevuste uurijad on leidnud, et empaatiavõime ja emotsioonide teadvustamine on eelduseks, et neid reguleerida ja sotsiaalses olukorras edukalt tegutseda. Kui varasemalt keskenduti väliste oskuste ja käitumise muutmisele (suhtlemisoskused, enesekehtestamine), siis teadveloleku puhul õpitakse kõigepealt teadvustama ja reguleerima endas tekkivaid automaatseid emotsionaalseid reaktsioone, nagu näiteks ärritust, vastumeelsust või iha ja meeldivust. Nii ei räägita aina rohkem mitte ainult füüsilisest, vaid ka emotsionaalsest vaprusest. Kui harjutad end oma sisemisi emotsionaalseid reaktsioone aktsepteerima ja lubama, siis kaasneb sellega võime jääda tasakaalukaks ka pingelises, emotsionaalselt laetud sotsiaalses olukorras ehk võime lubada endal kogeda hirmu, ärevust, viha ilma seda alla surumata, vältimata või sellega automaatselt kaasa minemata. Emotsioonidesse avatult ja uudishimulikult suhtudes ja neil olla lastes vabaneb meis ruum, kus saame valida, kas käitume emotsiooni ajel või laseme tal olla ja käitume väärtustest ja eesmärkidest lähtuvalt. Emotsioone võib võrrelda ookeanilainetega. Kogenud surfar oskab valida laineid, mis on väärt oma lauale tõusmiseks ja surfamiseks. Ja oskab lasta minna lainetel, mis ei ole selleks sobilikud. Nii annavad teadveloleku praktikad oskuse teadvustada emotsioone ning teha nendele reageerimise osas arukaid valikuid.

Tänaseks on teada, et sellised emotsionaalsed reaktsioonid nagu hirm, ärritus, vastumeelsus, iha, meeldivus aktiveeruvad sageli väga kiiresti ja automaatselt. Näiteks probleemide ja konfliktide korral lülitub sisse sümpaatiline närvisüsteem, valmistades meid ette võitlemiseks, põgenemiseks või alistumiseks. Muutume ülivalvsaks, tõlgendame olukorda pigem ohtlikuna. See aastatuhandete jooksul kujunenud ja automaatseks muutunud reaktsioon on päästnud meid reaalse ohu, näiteks rünnaku korral. See ohureaktsioon käivitub iseenesest ka siis, kui keegi küsib koosolekul kriitilise küsimuse või kliendile müügiettepanekut esitledes. Kriitilise küsimuse mõte ei pruugi olla reaalne rünnak, vaid see on reeglina püüe mõista esitatud ideede sisu.

Arendades osavõtlikkust ja mõistmist iseenda suhtes, suureneb su võime mõista ka teistes toimuvat. Tähendab, et sa oskad juhina märgata oma töötajat kui inimest, kelle elus võivad aset leida väga mitmesugused ja keerulised sündmused. Oskus märgata organisatsioonis muutuvaid inimsuhteid ja sotsiaalset olukorda on oluline, et toetada töötajate omavahelist suhtlust ja pakkuda vajadusel abi isikliku elu keerukate sündmuste korral, mis võivad töövõimet kahjustada, kuid ei tähenda, et töötaja on tahtlikult n-ö laisaks või hoolimatuks muutunud.

Hooliv juht toetab organisatsioonis turvalist ja hoolivat töökeskkonda, mis vähendab töötajate stressitaset, tõstab töövõimet, heaolu ja klientide rahulolu. See vähendab muu hulgas ka kulusid, mis on seotud kaadri voolavuse ja töölt eemalolemisega, eriti organisatsioonides, kus töötaja väljakoolitamine ja teistega liitmine nõuab aega ja väljaõpet. Samuti valivad inimesed aina rohkem töökohti, kus nad tunnevad end väärtustatuna ja hinnatuna mitte ainult tööjõuna, vaid ka inimesena.

 

Muutused ka ettevõtte tasandil

Oskus mõista toimuvaid protsesse uuel tasandil mõjutab organisatsiooni käekäiku laiemaltki, toetades selle uuenemist, luues uusi ja ebakonventsionaalseid struktuure jms. Whole Food marketi tegevjuht John Mackey ja juhtimiskõneleja Raj Sisodia pakuvad näiteks välja jätkusuutliku organisatsiooni mudeli, mis toetub neljale põhitegurile: kõrgem eesmärk, aktsionäride integratsioon, teadlik juhtimine ja teadlik organisatsioonikultuur. Nende uuringu tulemused viitavad, et taolised teadlikud ettevõtted (conscious business) on aktsiaturul 10 korda edukamad 15-aastase perioodi jooksul.

Sellised ettevõtted esitavad endale näiteks küsimusi selle kohta, kuidas maailm nende tegevuse tõttu paremaks muutub. Teadlikus organisatsioonis on nii töötajate kui aktsionäride hulgas usalduslik (nii iseendasse kui teistesse), vastutustundlik, hooliv, läbipaistev, eetiliselt käituv, lojaalne, egalitaristlik kultuur. Teadlikud juhid on sageli hinnatud ka inimestena. Neil on silmapaistvad oskused mõista ja juhtida iseennast ja teisi emotsionaalsel ning spirituaalsel tasandil. Nad näevad ennast pigem teisi teenival positsioonil, olles teadlikud iseendas toimuvast ja mõistes oma motiive ning uskumusi.