Ehitagem taimelavasid! Ehitagem kasvuhooneid!

  • 02.06.2017
  • Inseneeria
  • Facebooktwittergoogle_pluslinkedinmail

„Meie ilmastu on võrdlemisi karm: kevad tuleb hilja, öökülmad ähvardavad mõnikord varasuvelgi, suvi on lühidavõitu nii mõnegi taime kasvamiseks või vilja küpsemiseks. Mida annab meile niisuguses olukorras tehnika?“  Nii tänapäevaselt algab 1939. aastal ilmunud A/S Järvakandi Tehased reklaamtrükis „Aiandusklaas“, kirjutab ajaloomuuseumi teadur Anne Ruussaar.

Kliima üle on Eestis nurisetud ajast aega, selle süüks aetud vilets saak ja kõrged hinnad. Sama järjekindlalt, kui on kirutud, on aga otsitud ka lahendusi. Üheks niisuguseks lahenduseks pakub ettevõte tahvelklaasi kasutamist. Kohati üsna humoorikas poolteaduslikus võtmes kutsutakse siinseid maaomanikke üles rajama taimelavasid ja kasvuhooneid „kunstliku kevade“ tekitamiseks. Luuleliste ilmahalvustuste kõrval on tsiteeritud erinevaid taimekasvatusspetsialiste, lisatud illustreerivad joonised, kuidas moodsaid klaasialuseid peenraid ehitada ning lubatakse, et „lavades kasvatatud ja valminud aedvilja tarvitate juba siis, kui lihtsal peenral kasvavast viljast veel hästi arugi ei saa, mis seltsi taim seal õieti kasvab.“

Klaasist lagede ja seintega talveaiad lõunamaa taimede kasvatamiseks muutusid Eesti populaarseks juba 19. sajandil. Peamiselt mõisahäärberite juurde rajatud ehitistes kasvatati eksootilisi lilli, viinamarju või muid võõramaiseid taimi. Tihti olid need üheks osaks uhkest paraadhoone interjöörist ning märgiks omaniku jõukusest, sest suured klaaspinnad olid sama kallid kui eksootika seal sees. Tahvelklaasi valmistati käsitsi, selle tehnoloogia oli keeruline ning tulemus tihti ebaühtlane ja „mulliline“. Klaasiruudud olid enamasti küllalt väikesed ja kippusid kergesti purunema. Sellised aiad ja neis kasvanud huvitavad viljad olid pigem seltskondliku meelelahutuse üks osa, asendades reisi kaugele maale. Tulu need omanikule ei toonud, pigem vastupidi. Põhjamaise „troopika“ ülalpidamine ise neelas märkimisväärseid summasid.

Järvakandi Klaasitööstuse ajalugu

Aastal 1879 asutati Järvakanti Eesti läbi aegade üks edukamaid klaasitööstusi, mis mitmete tootmises läbiviidud muudatustega töötab tänaseni. Tegevust alustati ühe väikese klaasiahju ja paarikümne töötajaga. Peamiselt toodeti pudeleid ja konservpurke kiludele. Akna- ehk tahvelklaasi hakati Järvakandis katseliselt tootma juba 1895. aastal, sest nõudmine seni kesksel kohal olnud kilupurkidele langes, kuna kilutööstuses võeti kasutusele oluliselt praktilisemad purunemiskindlad plekktoosid.

Keskpäraselt toiminud ettevõtte ostis 1920. aastate keskel Gerhard Lukk, kes viis 1928. aastal vabrikus läbi ulatuslikud ümberehitustööd. Nende käigus kogu tootmisprotsess mehhaniseeriti ja keskenduti edaspidi vaid tahvelklaasi tootmisele. Ettevõte saavutas kiiresti edu, kuna oli nii Balti riikides kui Soomes esimene omalaadne. Suurimaks välispartneriks kujuneski soodsate riikidevaheliste kaubanduslepete ja Helsingis asetleidvate suurehituste tõttu Soome.

Kulukate moderniseerimistööde tõttu olid aga omanikul tekkinud võlad, mis ähvardasid uuenenud ettevõtet pankrotiga. Vajaliku lisakapitali kaasamiseks loodi 1931. aastal aktsiaselts Järvakandi Tehased, mis lisaks klaasitööstusele tegeles ka metsamaterjalide müügiga. Senisest enam keskenduti nüüd ka Eesti turule ning hakati lisaks aknaklaaside valmistamisele otsima alternatiivseid võimalusi tahvelklaasi turustamiseks. Ühe sellise võimalusena nähtigi uuendusi põllumajanduses ning alustati laialdast taimelavade ja kasvuhoonete populariseerimist erinevates väljaannetes.

Praktilised nõuanded aednikele

Trükis „Aiandusklaas“ meelitab lugejat moodsat klaasialust maailma looma eeskätt ettevõtmise n-ö tulukusega, sest „soojemates kasvutingimustes on varakevaditi nii hinnaline värske aedvili kättesaadav kergel moel“. Aednikel soovitatakse iseäranis kasvatada kurke, pea- ja lillkapsaid, tomateid, meloneid, kõrvitsaid ja isegi tubakat, kuid lisaks aed- ning köögiviljadele kasvatada ka ilutunnet, st istutada peenardele sekka ka kauneid lilli nagu näiteks saialill, lõvisuu, aster, nelk, peiulill ja pruudisõlg. „Ja mis kõige tähtsam – nii hoiate kokku raha, saate meelelahutust ning neid taimi, mida te ise soovite!“

Lisaks taimekasvatuslikele soovitustele, jagatakse ka ehitusalast nõu ja antakse põhjalik ülevaade erinevatest taimelavade- ning kasvuhoonetüüpidest. Kuna A/S Järvakandi Tehased müüs ka metsamaterjali, antakse nõu milliseid puitelemente koos klaasitahvlitega ostma peaks. Näiteks soovitatakse kandvad raamprussid valmistada harilikust puidust, mis on „halvemaid sooja/külma juhtijaid“, kuid rõhutatakse et „prusse tuleb puumädaniku hävitustöö kaitseks immutada kohase immutusainega, sest niiskuse mõjul kipuvad puust prussid kiiresti kõdunema“. Puidumädaniku vastu soovitatakse kasutada moodsaid keemiaprodukte nagu immutusaine „Rütgers“, määre „Fluid“ või lihtsalt 5-protsendilist vasevitriooli lahust.

Puidu ja klaasi ühendamiseks õpetatakse valmistama kitti. „Klaasimiskitti valmistatakse kriidist ja värnitsast. 3,5 kilogrammi kriiti segatakse 1 kilogrammi värnitsaga hästi läbi ühtlaseks tainaks ja harilik klaasimiskitt ongi valmis“. Niisugune kitt muutus seismisel kivikõvaks, kuna aga aednikel „tuleb tihedasti lavaaknaid ja kasvuhoone klaase remontida“, siis soovitatakse segu pehmendamiseks sellesse segada pisut linaseemneõli.

Ka klaasialuste peenarde ja kasvuhoonete mõõtmete kohta käivad nõuanded on vägagi praktilised. 4–6 „aknast“ koosneva taimelava ühe klaasitahvli sobivaks mõõduks peetakse väikeaednike ja -talunike puhul 100×150 cm, suurematele aiaäridele aga 100×200 cm suurusega klaase. Mõlemal juhul on klaasi optimaalseks paksuseks 2 mm. Ülaltoodud mõõdud tunnistas toona parimaks ka Eesti Kunstaednikkude Ühing. Kasvuhoonete mõõtmete puhul on lähtutud samuti kasutajast. Hobiaednike puhul „olgu määrajaks nõue, et täiskasvanud inimene kasvuhoones käies ja töötades ei lööks oma pead vastu kasvuhoone klaaskatet“ ning „väiksemat kui 6 meetrit pikka ja 3 meetrit laia ehitist pole mõistlik rajada“. Suuremate kasvuhoone mõõdud jäetakse täpsustamata, kuid soovitatakse kasutada lisakütteallikana „raudplekist saepuruahju või eraldi lõõr- ehk truupkütte ahju“.

Üha tervislikuma elu poole

Tänapäevasemalt kui muud aiandus- ja ehitusalased nõuanded, kõlab üleskutse ees- ja aedlinnade elanikele, kel kasutada ka väike aianurgake, kus saab askeldada pärast närvesöövat tööd ametiasutuses või kontoris või mõnel muul intelligentsel tööalal. „Ehitagem endale väike taimelava või kasvuhoone, see mitmekesistab väga Teie aiatööd, annab Teile uusi huvialasid, paneb Teid mõneks ajaks unustama Teie igapäevaseid, tihti pahandavaid ja väsitavaid ametiasju ja aitab suuresti kaasa nimelt sellele, mida otsite ja vajate – kergema kehalise töö kaudu vaheldus, mõtete ja üldise enesetunde värskendamine. Kui selle kõrval saate veel varajast, oma kasvatatud aedvilja meeldiva ja hinnatava vaheldusena peale vitamiinivaest talvist toitu – siis on see hüve, mida tuleb kasutada ka igasuguse ainelise kasu puudumisel!“ Selle üleskutsega tuleb igal juhul nõustuda.