Kui juba teed, siis tee hästi!

  • 14.06.2012
  • Director
  • Facebooktwittergoogle_pluslinkedinmail

Esimene soovitus, kui tahad efektiivne olla: keskendu olulisele, mitte pakilisele. Kui aga pilt selgem ja oluline välja valitud, on järgmine samm neid asju tegema hakata, ja hästi. Kirjutab Tauri Tallermaa.

Taotle erakordset, ära rahuldu tavalisega!

Istusin seda lugu kirjutades sellises imelises kohas nagu Uhtjärve Ürgoru Nõiariik. Tallinnast tuleb sinna oma kolm tundi sõita, aga see tasub end kordades ära! Oled nagu kuskil teises maailmas. Aeg jääb seisma ja sa naudid kõike, mida siin pakutakse. Alates nõiamajakestest ja ruunimärkidest kuni hõrgutavate söökide ning külalislahke pererahvani.

Sattusin sinna esimest korda vist umbes viis aastat tagasi. Imestasin pererahva leidlikkust sellise idee peale tulla. Vaatasin neid kõrvalt ja mõtlesin, et peab ikka tahtmist olema! Ei tea, kaua nad küll jaksavad!? Nüüd jalutasin seal aga jälle ringi ja ei suutnud ära imestada, kuidas nad on nii palju teha jõudnud!

Alles mõnda aega tagasi viis peremees mind ühte lähedal asuvasse lauta ja kirjeldas õhinaga, kuidas ta plaanib sinna teha päris ehtsa liikluslinnaku koos tankla, pesula, pangaautomaadi, kartseri ja loomulikult isejuhitavate elektriautodega. (Neid pidavat saama Itaaliast ja need ei ole mitte mingid lihtsad autod, nagu me lõbustusparkides näinud oleme. Ikka palju vägevamad!) Nüüd nägi seesama laut välja täpselt selline, millisena peremees seda tookord kirjeldas. Uhkemgi veel! Lisaks veel diskoteek, autokino, kohvik ja mida kõike veel! Jääb ainult oodata, milliste uute ideedega nad seal Nõiariigis varsti välja tulevad. Selles, et nad selle teoks teevad, pole kahtlustki!

Miks ma sellest siin nii pikalt kirjutasin? Sellepärast, et sellised „riigid” ja “linnad” ei sünni siia ilma lihtsalt õhust ja armastusest. Need sünnivad inimeste kirglikust soovist teha midagi erilist. Midagi, mis tekitab positiivse emotsiooni, muudab meid paremaks ja jääb pikaks ajaks meelde. Ajaloost mäletatakse ikka inimesi, kes on teinud midagi ebatavalist, erakordset.

Kui enda ümber pisut ringi vaadata, siis märkate kindlasti asju, mis on kuidagi erilised. Olgu need siis mõned päris igapäevased asjad (telefon, lambikuppel, riideese) või hoopis aastasadu püsinud ajalooväärtused. Mäletan, kui umbes kümme aastat tagasi Linnar Viik ühel konverentsil mainis, et mida aeg edasi, seda lühemaks läheb asjade kasutusaeg. Üks põhjus on puhtalt majanduslik – asjade kulumise ja kasutuks muutumisega luuakse endale teadlikult pidevalt tulevikuks uut käivet. Teine asi on see, et ega väga enam ei pingutatagi jäävate väärtuste nimel. Esimesel hetkel tundus see mõte mulle ebausutavana. Aga kui mõtlema hakkasin, siis pidin selle paikapidavust tunnistama. Millal sina viimati midagi erilist, erakordset tegid?

Erakordsed rollid

Me kõik oleme elus teinud ja saavutanud midagi erilist. Aga kui ma inimestelt selle kohta küsin, on reeglina vastuseks: „Ah, mis nüüd mina… no mida siis mina ikka nüüd nii väga korda saatnud olen?!”. Kõik sõltub võrdlemisest – me kipume ju oma saavutusi ikka teiste omadega võrdlema: olümpiavõitjaks pole tulnud, Mona Lisat pole maalinud, kirikuid ehitanud ei ole

Mul ei ole ka tõesti ette näidata sellist Nõiariigi taolist detailideni läbimõeldud, huvitavat ja toimivat puhkekompleksi. Aga kellelgi ju pole (peale Nõiariigi enda inimeste)! Nii nagu meie enda saavutused on meie enda omad ja ainukesed. Need ei peagi olema võrreldavad. Kui, siis ainult oma eluga. Kui sa nüüd iseenda ajaloos veidi ringi sobrad, siis leiad sealt kindlasti päris palju nii väiksemaid kui suuremaid saavutusi, mille üle veidikenegi uhkust võid tunda. Ja mida rohkem sa neid leiad, seda enesekindlam ja veenvam sa oma igapäevaelus oled. Need annavadki sulle kindluse, et teed õigeid asju, ja seeläbi mõjud sa ka teistele palju usutavamana.

FranklinCovey 5 valiku koolitus toob aga veel ühe olulise mõtte juurde. Me mitte lihtsalt ei tee asju, vaid meil on elus oma rollid, milles me püüame midagi saavutada. Meie prioriteedid tulevad sügavalt meie seest – sellest, kes me tegelikult oleme. Ja neid „tegelikke minasid” on päris mitu. Tavaliselt kiputakse ennast identifitseerima eelkõige elukutse või töökoha järgi: ma olen koolitaja, raamatupidaja, tegevjuht. Aga ei maksa unustada, et samal ajal oled sa ju ka kellelegi laps, lapsevanem, õde või vend. Võib-olla meeldib sulle klaverit mängida, fotoaparaadiga loodust jäädvustada või maratonil käia. Võib-olla kuulud ka veel mõnesse volikogusse, laulad kooris või tantsid sambat. Need kõik on rollid, kus me püüame midagi saavutada. Need kõik võtavad meie ööpäevast ära mingi osa. Ehk teisisõnu – me ohverdame osa oma väärtuslikust eluajast nende rollide täitmisele.

Inglise kirjanik Richard Jeffries on väga hästi öelnud: „Tunnid, kui meeled on haaratud ilust, on ainsad tunnid, mil me elame”. Need hetked, mida me naudime, on ainsad, mis me oma tulevikku kaasa võtame. Kui midagi ei juhtu, mingeid tundeid ega emotsioone ei ole, siis pole ka midagi mäletada. Ja selleks, et mäletada, ei pea ehitama Hiina müüri või Vabadussammast. Piisab, kui su kolleegid hindavad sind näiteks tähelepanelikkuse ja heade nõuannete eest. Võib-olla piisab ka sellest, et su koorikaaslased tunnevad sinust puudust, kui sind pole. Ehk võtad oma sahtlisse kirjutatud luuletused või kõvakettal peidus olevad loodusfotod välja ja näitad teistelegi, sest neis on sees osake sinu elust ja hetkedest.

Kindlasti aga tuleks oma iga päeva 86 400 sekundist leida palju sekundeid, minuteid ja tunde oma lähedaste inimeste tarbeks. Mitte ainult abikaasa, laste ja sõprade jaoks, vaid kindlasti ka oma vanemate ja vanavanemate jaoks. See saab sündida ainult siis, kui tahad elada oma elu eriliselt. Nii et sul on, mida mäletada, ja ka teistel on põhjust mäletada sind just sellisena, nagu sa tahad. Jaapani vanasõna ütleb, et kui kummardad, siis sügavalt. Pole mõtet lihtsalt pead kergeks noogutamiseks vaevata. Kui juba teed, siis tee hästi!