Madis Vasser seob virtuaal- ja unenäomaailmad tegelikkusega

  • 01.12.2016
  • Psühholoogia Sinule
  • Facebooktwittergoogle_pluslinkedinmail

Screen Shot 2017-01-17 at 14.03.01

Madis Vasser on psühholoogiamagister, kes teeb praegu doktorikraadi hoopis Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudis. Algselt süviti unenägude uurimisega tegelenud Madis on praeguseks jõudnud sujuvalt virtuaalreaalsuse temaatikani ning töötab Tartu Ülikooli arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse laboris. Kirja pani Gerli Ramler.

Miks psühholoogia? Mingil hetkel tekkis Lääne-Virumaalt Kundast pärit nooremehel suur huvi unenägude teema vastu. Ta tahtis teada saada, kuidas unenäod tekivad ja miks on nii, et kõik inimesed elavad öösiti muud elu, aga ei pööra sellele mingit tähelepanu? Veel imelikum tundus see, et unenägusid saab näha katkendite ja lausa seeriatena. Mis elu me siis kolmandiku oma elust üldse elame?

„Mõtlesin psühholoogia – ja esimene valik oli kohe Tartu Ülikooli psühholoogia eriala,“ muigab Madis, kes esimesed kolm aastat tegeleski tudengina ainult unenägudega: luges läbi kõik kättesaadava kirjanduse, tegi oma koolitööd unenägudest ning otsis sama huvialaga inimesi. Väga inspireeriv oli psühholoogi, teadvuse uurija ja ajuteadlase Jaan Aru blogi unenägudest ja teadvusest.

Unenägude puhul köitis Madist just see, et enamik inimesi ei mäletagi oma unenägusid või heal juhul mäletavad ühte-kahte episoodi. Tegelikkuses näeme ju öö jooksul palju unenägusid ning Madis soovis anda inimestele rohkem kontrolli oma unenägude üle või panna neid kasvõi rohkem mäletama. Nii õpiksime ehk ka unes midagi reaalse elu jaoks kasulikku. „See pikendaks inimeste elu ju terve kolmandiku võrra! Ega kogemused unenägudes pole vähem vinged kui ärkvel olles. Unenäod on tõelised niikaua, kuni need ära lõppevad, aga sama saab öelda ju ka elu kohta. Ja kui läheneda teaduslikust aspektist, siis unenägudes aktiviseeruvad teatud situatsioonides päriseluga samad aju piirkonnad, näiteks nagu karu eest põgenedes ja karjudes,“ räägib Madis.

Samas on põnev ka see, et mõnikord suudavad osad inimesed olla unenäos ja teadvusel samal ajal korraga. Selle tõestuseks on tehtud katseid, kus lepitakse eelnevalt kokku, et magav inimene annab unenäos kindla käe- või silmaliigutusega märku, kui ta teadlikult tajub, et see on uni. Ja nii ongi – kõikide ajusignaalide ja väliste tunnuste põhjal magav inimene teeb ühel hetkel mõõdetavaid silmaliigutusi või musklipingutusi, mida tavalise une ajal ei esine.

Kuidas unenäod tekivad?

Kui rääkida unenägude tekkimisest, tunnistab Madis end uskuvat, et Sigmund Freud pani omal ajal selles osas täppi, öeldes, et unenäod koosnevad eelnevate päevade elamustest. Ja kuna magamise ajal on aktiivsed mitmed mäluprotsessid, kinnistataksegi need unenäos uuesti läbi mängides. Paljudele inimestele meeldib mõelda, et öiseid nägemusi saadavad inglid või vaimud ja neid nähakse isegi unes, kuid selles osas kinnitabki praktika ju seda teooriat: mida rohkem vaimude või inglite peale mõtled, seda tõenäolisemalt neid ka unes kohtad.

Näiteid võib tuua veel: vanasti olid inimeste unenäod väidetavalt must-valged, mis tuli tõenäoliselt faktist, et kodudes polnud veel värviteleviisorid väga laialdaselt levinud. Või et on olnud ajajärk, mil paljud nägid unes eriti tihti tuumasõda, sest unenäod peegeldavad tõepoolest seda, mis meie ümber toimub. „Tuleviku ettenägemisega” on sama lugu – oskame tavaliselt üsna hästi ette kujutada ja muretseme, mida lähitulevik tuua võib. See kandub üle ka unenägudesse. Aga alati tasub meeles pidada ka seda, et tohutult rohkem on neid unenägusid, mis ei lähe täide.

Kokkuvõttes sai aga Madisele nende kolme ülikooliaastaga selgeks see, et selgeks ei saanud midagi. Ehk siis unenägude puhul on tegemist väga keeruka teemaga, mida on raske uurida, sest unenägusid on peaaegu võimatu katseisikutel laboris esile kutsuda. Seetõttu tehakse neid katseid nii, et valitakse välja hulk inimesi, kes peavad hommikuti esimese asjana üles kirjutama oma unenäod. Madise sõnul läheb öösel läbielatu meenutamine iga hommikuga aina kergemaks. Seda aga reeglina ainult kodus – laboris on katsealustel pinge peal ning uurimine taandub taas keerukusele. „Arvan, et niikaua, kuni unenägusid ei saa mingite kontrollitavate meetodite abil esile kutsuda, ei saa sellel alal väga suuri samme edasi astuda,“ leiab ta.

2013. aastal „kohtus“ aga Madis Robotexil esmakordselt virtuaalprillidega. Pani need pähe ja vaatas, et oo, hoopis teine maailm! Aga mis oli oluline – see maailm oli väga sarnane unenägudele! „Jalutasin ringi, vaatasin end peeglist ja nägin enda virtuaalkujutist: täpselt nagu sageli unenägudes juhtub! Loogiliselt mõeldes sain ju aru, et tegemist on tehnikavidinaga ning ma teen selle illusiooni kohe katki, kui pea näiteks küljele kallutan. Aga pea peeglis kallutas kaasa! Mõistsin, et see on lähim tehniline asi, mis aitab unenäoteemadel kaasa lüüa. Ja nii jõudsingi virtuaalmaailmani,“ jutustab Madis.

Virtuaalmaailma imed

Lõpetades Tartu Ülikoolis psühholoogia bakalaureuseõppe ja seejärel tehes ära magistrikraadi, pidas Madis aru, mida edasi teha. Üks tuttav arvutiteaduse instituudist ütles naljaga pooleks, et tulgu õppima uuele magistriprogrammi erialale „Informaatika mitteinformaatikutele“. Kuna Madisel oli magister juba käes, otsustas ta hoopis proovida doktorantuuri.

„Võib tunduda uskumatu, aga need kaks ala, arvutiteadus ja psühholoogia, sobivad suurepäraselt,“ selgitab Madis. Näiteks on neil arvutiteaduse instituudis ka arvutusliku neuroteaduse uurimisrühm, kes tegeleb aju teemadega läbi tehislike ajude ja matemaatiliste valemite. Nad saavad palju inspiratsiooni psühholoogiast, et mudeldada meie peas toimuvat arvutis.

Madise alaks sai virtuaalteadus, kus tehakse tehiskeskkondi ning luuakse ajudele ettearvamatuid maailmu, et aru saada, kuidas aju väga uudsetele ja ootamatutele olukordadele reageerib. Näiteks toas diivanil istudes teab meie aju, et kui astume sammu seina poole, tuleb sein lähemale. Aju teab seda sammu ette, sest see on alati nii olnud. Virtuaalreaalsuses on võimalus pöörata seaduspä- rasused pea peale: panna sein sellele lähenedes hoopis kaugenema ning jälgida, kuidas aju uuest reaalsusest sotti saab.

Samalaadseid kogemusi pakub ka Madise ja tema mõttekaaslaste koostöös ellu kutsutud ettevõte Psühhobuss: kõrgtehnoloogiliste kuvarprillide abil antakse võimalus kogeda virtuaalreaalsust ehk tunnet viibida kusagil mujal või olla keegi teine kui reaalsuses. Psühhobuss on ainulaadne võimalus kohtuda psühholoogidega, kes esitlevad n-ö IT-vidinaid, seletades aga hoopis teaduslikult, kuidas saab virtuaalteaduse abil mängida psühholoogiliste mõjuritega.

Psühhobuss loodi missiooniga tuua teadusliku psühholoogia teadmised lähemale inimeste igapäevaelule. „Inimesed ei mõista sageli, kui põnev on psühholoogia. Arvasime, et sarnaselt füüsikute Teadusbussile võiksime luua Psühhobussi, kus inimesed saaksid aimu, et psühholoogia ei tähenda ainult nõustamist, vaid annab oskusi mälu treenida, hoida oma kognitiivseid võimeid tippvormis, panna inimesi paremini keeli omandama,“räägib Madis.

Psühholoogia on seotud iga eluvaldkonnaga. Näiteks on Psühhobuss teinud lahedaid katseid ka muusika ja toiduga ning viinud läbi meelelahutuslikke psühholoogia-alaseid demonstratsioone ja eksperimente, tutvustades nii igas vanuses kuulajaskonnale teaduspõhise psühholoogia erinevaid huvitavaid ja praktilisi tahke.

Laboris mõistatatakse aju saladusi

Ka Madise doktoritöö on muidugi seotud virtuaalreaalsuse ja ajuga. Ühel hetkel populaarse ennustava kodeerimise ajuteooria järgi on aju põhiline funktsioon püüda oma järgmisi kogemusi ette ennustada ja võrrelda, kas asjad tegelikkuses ka nii lähevad. Ideaalis saaksime ühtlustada mitmeid erinevaid ajuga seotud uurimissuundi, leida neis sarnaseid mustreid ning ehk jõuda ka põhjusteni, miks osad inimesed käituvad ootamatus olukorras üht- ja teised teistmoodi.

Näiteks sügisesel tänaval kõndides ei pööra normaalne aju tuulega lendlevatele lehtedele ja krõbisevatele puuokstele suurt tähelepanu. Selliste pisidetailide käitumist oleks pea võimatu ette ennustada, et kuhu tuul järgmise lehe lennutab. „See on ebaoluline, taustamüra, ning algoritm meie peas nõustub sellega,“ selgitab ta. Teistmoodi käitub teooria järgi aga sellises olukorras autistlik aju, kuna tema sama algoritmi rõhuasetused on mujal. Iga pisimgi ettearvamatu muudatus on suur, oluline ja tähendab midagi! Sellise aju jaoks on iga hääle, tooni või tausta pisimgi muudatus midagi väga tähtsat ja uudset, millele peab pidevalt tähelepanu pöörama.

Laboris tahavad nad anda ka teistele huvitatud tudengitele ja teadlastele aimu aju tööst ning näidata neile, et see on seotud iga valdkonnaga. Näiteks on võimalik luua virtuaalne supermarket, laduda riiulitele kaupa ning uurida koos majandusteaduskonna inimestega, kus peaks tervislikud tooted poes asetsema, et inimesed neid rohkem ostaksid.

Üheks huvitavaks katseks osutus inimeste tähelepanuvõime uurimine kolmemõõtmelises virtuaaltoas ehk kui suuri muudatusi inimene enda ümber kolmemõõtmelises ruumis märkab. Selgus, et toast oli võimalik ära kaotada väga suuri mööbliesemeid ilma, et inimesed seda märkaks, kuigi nad olid teadlikud ülesande mõttest ning üritasid olla eriti tähelepanelikud. Selliseid katseid, kus sekundi jooksul kaoks toast diivan või riidekapp, ei olekski virtuaalprillideta võimalik teha.

Täna on virtuaalse maailma loomine sisuliselt käsitöö, liites maailmu loovate arvutigraafikute, aju uurivate neuroteadlaste ning katseid tegevate psühholoogiatudengite töö üheks tervikuks. Kuna Eestis on nn „mänguarendajaid“ vähe ning neist virtuaalalateadlikke IT-inimesi veel vähem, on labori põhiprobleem selliste kuldpeade kaasamine. „Hetkel ei ole mõtet kellegagi konkureerida. Valdkond on aina laienev, tööd on palju ning omaette nokitsedes ei saa sellega keegi hakkama,“ tõdeb Madis.

Virtuaalreaalsust ei tasu karta

Aeg-ajalt kuulevad nii Psühhobussi kui ka arvutigraafika ja virtuaalreaalsuse labori inimesed kahtlusi, et virtuaalmaailm on paha, sinna võib „kinni jääda“, see kaotab ära reaalse suhtlemise inimeste vahel ja ei tea, mida veel. Madis neid arvamusi ei jaga: „Virtuaalprille proovides mõistad seda põnevat tunnet, kuid samal ajal ei saa inimene näha oma käsi ja jalgu. Kui prillid peast võtad, saad aru, kui oluline on meie jaoks liigeste liigutamine ja peenmotoorika. Nii hakkad hindama väikeseid asju, mida saad oma kätega ära teha. See on imeline! Virtuaalmaailm jääb pärismaailmaga võrreldes veel pikaks ajaks mõneti ebatäpseks ja kohmakaks.“

Samuti annavad virtuaalprillid võimaluse suhelda inimestega üle maailma nii, nagu asuksite samas ruumis. „See tekitab pigem positiivset tunnet ning ootamatut vastasmõ- ju sooviga päriselt ka kokku saada,“ möönab Madis. Ja lisaks arvab ta, et kui sellised prillid jõuaksid koolidesse, teeks see õppimise palju huvitavamaks. „Mõelge ise, kui hariv ja samal ajal huvitav oleks planeete õppides käia ise ära virtuaalreisil Kuul või Marsil? Aga kahjuks on täna nii, et prillid üksinda veel keskkonda ei loo – puudu on virtuaalsetest maailmadest,“ lisab ta.

***

Madise kaks tähtsat motot

Oma senise elu jooksul õpitust peab Madis tähtsaks kahte põhimõtet. „Kui tekib hea mõte, tuleks sellega kohe algust teha! Nii tõestad, et viitsid asjaga tegeleda ja sul on oma jutu jätkuks ka sõpradele-tuttavatele juba midagi ette näidata. Mis siis, et kasvõi veidi üle jala alustatud projekt, aga sa ei ole niisama jutumees. Kõik suured asjad on alanud millestki pisikesest ja minu elu näitab, et nii jõuab kiiremini suurte asjadeni. Ka meie virtuaallabor ja Psühhobuss said alguse õhku visatud ideest ning esimestest konarlikest sammudest,“ julgustab Madis omi ideid teoks tegema.

Teiseks Madise motoks on, et üllatavad lahendused võivad olla väga edasiviivad. Seda mõtet hakkas ta rakendama juba koolis: „Püüdsin alati lahendada kodutööd omal viisil ja võib-olla vahel isegi püstitatud probleemi veel suuremaks puhudes. Ent mõelge, et õppejõud on andnud sama õppeainet võib-olla kümme aastat ning näinud ühesuguseid koduseid töid tuhandeid. Kui veidi kastist välja mõelda ja initsiatiivi näidata, võib tulemus ja tunnustus teid ennastki üllatada. Teistest rääkimata!“