Tulivesi Rosenite piiritusevabrikust

  • 08.01.2018
  • Inseneeria
  • Facebooktwittergoogle_pluslinkedinmail
Vodka Rosen & KO vabrikust (Foto: Eesti ajaloomuuseum)

Rotermanni kvartalile, mis on tänase Tallinna linnasüdame üks omanäolisemaid paiku, pandi alus paarsada aastat tagasi. Erinevaid tööstusettevõtteid ja kaubahoove koondava asumi rajas 19. sajandi esimesel poolel Paidest pärit mütsimeister Christian Abraham Rotermann, kirjutab ajaloomuuseumi teadur Anne Ruussaar.

Linna külje all sadama vahetus läheduses asuv piirkond muutus kiiresti Tallinna üheks olulisemaks äri- ja tootmiskeskuseks. Siin tegutsenud ettevõtetest edukaimaks kujunes 1875. aastal ehitatud nn Rosenite piiritusevabrik, mis Eesti vabariigi perioodil tõusis üheks mõjuvõimsamaks tööstusettevõtteks kogu riigis.

VIINAKÖÖGID

Eesti aladel põletati teraviljast viina oma tarbeks juba keskajast saati. Aktiivne viinatootmine siinsetes mõisates algas aga 18. sajandi keskpaigas, mil Katariina II ukaasiga võisid viina valmistada vaid aadlikud. Mõnekümne aastaga rajati viinaköögid pea kõikidesse Eestimaa mõisatesse. Suurem osa kangest alkoholist turustati Venemaale ja sellest saadud kasum oli mõisamajandusele tihti olulisim sissetulek. 19.  sajandil hoogustus viinatootmine veelgi. Üheks tähtsamaks põhjuseks oli 1801. aastal Tartu Ülikooli professor Georg Friedrich Parroti leiutatud destilleerimisviis, mis võimaldas valmistada oluliselt puhtamat alkoholi ja 1825. aastal vilja asemel odavama toorainena kasutusele võetud kartul. Arvestades alkoholitootmise tulukust, kulus järgnevatel aastakümnetel viinaköökidele mõnel pool kogu mõisa kartulisaak.

Mõisatesse rajatud viinaköökide kuldaeg lõppes 1863. aastal, mil alkoholile kehtestati aktsiis ja valmistoodangule kehtestati konkreetsed kvaliteedinõuded. Uued nõuded olid väiketootjatele ülejõukäivad ning suurem osa neist läks pankrotti.

PIIRITUSEVABRIKUD

Käsitööndusliku viinavalmistamise hääbudes hakati 1870. aastast rajama moodsamaid piiritusevabrikuid. Siinsete piiritusetootjate ühendamiseks ning alkoholimüügist saadavate tulude suurendamiseks otsustas Eestimaa Rüütelkond 1870. aastate algul asutada Tallinnasse tsentraalse piirituse puhastamise vabriku.

Uus võimas vabrik otsustati rajada toonasesse ärimekasse Rotermanni kvartalisse. Uhke paekivist tööstushoone projekteeris Mere puiestee äärde arhitekt Nikolai Thamm (vanem). Vabriku ehitamist alustati 1875. aastal ning juba aasta hiljem oli see valmis. Ettevõtte haldamiseks loodi osaühisus „Tallinna Piiritusvabrik“, mille moodustasid baltisaksa koorekihti kuuluvate aadlisuguvõsade liikmed eesotsas Friedrich von Dellingshauseniga. Esimeseks direktoriks valitud E. Lauenstein oma kohustustega paraku hakkama ei saanud ning 1883. aastal valiti uueks juhiks Gustav Arved von Rosen.

ROSENID

Juba 13. sajandist Eestiga seotud Rosenite suguvõsa oli üks mõjukamaid dünastiaid siinse baltisaksa aadelkonna seas. Auväärsele päritolule vaatamata oli leitnant Woldemar von Rosen Rakvere lähistel asuva, üsna tagasihoidliku Piira mõisa omanik. Ka tema poeg Gustav Arved von Roseni karjäär algas üsna tagasihoidlikult. Ta õppis Tartus õigusteadust ja töötas seejärel kubermangu aktsiisivalitsuses noorem ringkonnainspektorina. Tema määramisel vastalustanud piiritustööstuse juhiks mängisid rolli nii päritolu, sidemed kui ametnikuna ülesnäidatud korrektsus.

Gustav Arved von Rosen osutus suurepäraseks juhiks. Ta oli erinevalt oma eelkäijast karismaatiline ja erakordse organiseerimisvõimega juht, kes paarikümne aastaga muutis vabriku suurkontserniks, mis ühendas suuremat osa siinsetest piiritusetootjatest ja mille haare ulatus kaugele üle Eestimaa kubermangu piiride. See oli vabriku suur tõusuaeg.

Tootmismahu suurenedes jäi vabrik kiiresti kitsaks. 1884. aastal algasid Mere puiesteel taas ehitustööd, mille käigus pikendati tööstushoonet. Uutesse ruumidesse seati sisse ülimalt vajalik vaaditöökoda, mis võimaldas suuremat kogust piiritust kiiresti „pakendada“. Oluliselt laienesid ka valmistoodangu laopinnad.

Lisaks juurdeehitustele alustati ka vabriku moderniseerimist. 1886. aasta aprillis valmis ettevõtte oma elektrijaam, 1889. aastal paigaldati uus aurukatel ning senise plekk-korstna asemele ehitati tänaseni säilinud võimas kivikorsten. Vabriku turvalisemaks ja ohutumaks muutmiseks ehitati piirituse töötlemise ruumidele ka spetsiaalsed tulemüürid.

Ettevõtte omandisuhetesse tuli muutus 1895. aastal, mil kogu kontsern anti rendilepingu alusel osaühisusele „Rosen & Co,“ 1896. aastal nimetati see ümber Piiritusepuhastustehaste Ühinguks.

Gustav Arved von Rosen juhtis piiritustööstust kuni surmani 1903. aastal. Uueks direktoriks valis osaühisus tema noorema venna Alexander von Roseni, kes seni oli juhtinud ettevõtte harukontoreid Moskvas ja Liepajas.

Oma töökogemuse tõttu oli Alexander von Rosen juba ametisse asudes firma käekäigu ja dokumentatsiooniga kursis ja juhivahetus toimus sujuvalt. Sarnaselt eelkäijale, oli ka Alexander von Rosen laia haardega juht ning andekas ärimees. Tehasehooneid ja tootmisseadmeid moderniseeriti, toorpiiritust osteti kokku enam kui 200 väiksemalt mõisavabrikult ja 1913. aastast hakkas „Rosen ja Co“ tegutsema ka pangana.

TALLINNA VIINAVABRIK

Esimese maailmasõja ajal piirituse tootmine keelustati ja ettevõte suleti. Pärast Eesti iseseisvumist lubati piiritust taas valmistada, kuid riik kehtestas sellele ranged monopolinõuded. Tegevust alustas uuesti ka Rosenite ettevõte, mis nimetati ümber osaühinguks „Tallinna Viinavabrik“. Osava läbirääkijana õnnestus Alexander von Rosenil vabrikule kindlustada suur osa riigitellimustest, ettevõtte sai loa ka alkoholi ekspordiks. Väljamüügikvoote lubati suurendada juhul kui „tootja ise leidis oma toodangule ostja“. Arvestades 1920. aastatel Soomes, Rootsis, Norras jt riikides kehtestatud alkoholi keeluseadust, teenis see riiklik korraldus ilmselgelt siinsete piiritusetootjate, sh Roseni vabriku, huve ja ilmselt meenutas veidi ka mängufilmis „Tulivesi“ nähtut.

Aastatel 1920–1930 oli „Tallinna Viinavabrik“ suurim alkoholitootja Eestis. Lisaks piiritusele ja viinale, hakati valmistama ka likööre. Mitmekesisema omatoodangu kõrval müüdi puhastatud piiritust edasi ka teistele väiksematele napsitootjatele, näiteks Calorica, Emlo jt. Ettevõtte investeeris pidevalt ka uutesse tehnoloogiatesse- ja seadmetesse. Nii käivitati 1920. aastate keskpaigas uued destilleerimisseadmed ja ehitati kogu tootmisruum kõrgemaks. Hiljem lisandusid ka moodsad villimis- ja korkimisseadmed. Suuremaid ümberehitusi tehti veel 1939. aastal, mil rajati eraldi ka peenviinaosakond.

Alexander von Rosen suri 1938. aastal ja ettevõtte uueks juhiks sai Gustav Arved von Roseni poeg Ernest von Rosen, kes emigreerus 1940. aastal Saksamaale.

Pärast Nõukogude korra kehtestamist Rosenite piiritusetööstus natsionaliseeriti ja alkoholi tootmine jätkus. Teise maailmasõja ajal tootmine seiskus, kuid sõjajärgselt see taaskäivitati. Alkoholi toodeti Mere puiestee vabrikuhoones kuni 1995. aastani. Siis seadmed demonteeriti ja hetkel on hoones meelelahutus- ning äripinnad.