Uut koerapsühholoogias – karja ja juhi teooria on kahtluse alla seatud

  • 04.01.2014
  • Psühholoogia Sinule
  • Facebooktwittergoogle_pluslinkedinmail

Järjest täpsemad teaduslikud uuringud on uppi lükanud siiani koerte kasvatamisel aluseks võetud karja ja juhi teooria. Kärkimine, jõu kasutamine jms on möödanik. Nüüd räägitakse grupist, ressurssidest ja õpitud käitumisest. Kirjutab Kaire Talviste, kellel on hea kogemus omast käest võtta.

Käisin tosina aasta eest oma rotveileriga kuulekuskoolitusel, kus kasutati õpetusmeetodeid, mis praegu loomakaitsjad tagajalgadele ajaks. Koeraga tuli suhelda kärkides, vastuhakk tuli jõuga maha suruda, trenn käis vinge rihmaga (metallrihm, mille sees on sikutamisel pingulduvad teravad otsad). 40-kilost koera tuli mutta suruda ja käsi kõrile panna, et ta ikka mõistaks, et vastuhakk on mõttetu. Muidugi koer lõpuks kuuletus, ent tore polnud see õppimisprotsess meile kummalegi.

Kuue aasta eest, kui Jan Fennelli raamat „Koerakuulaja” eesti keelde tõlgiti, mõjus see nagu uks võlumaailma – uuenduslikult ja jõustavalt. Meetod oli vägivallatu, põhirõhk oli järjepidevusel ja peremehe liidrirolli pideval kehtestamisel. Näiteks tõstetakse toit koerale ette vaid söögi ajaks, hiljem võetakse see ära isegi siis kui see on tühjaks söödud. Koer ei söö enne peremeest ega lähe enne uksest välja jne.

Põlesin kärsitusest järele proovida, kas tema nõuanded päriselt ka toimivad. Meie kodus oli selleks ajaks juba uus koer: ülimalt sõbralik, vilgas ja mänguhimuline kutsikas. Väga hiilgavaks ma oma saavutatut siiski hinnata ei saa. Woofy laseb mul uksest esimesena väljuda ning kuuletub, kui ta pessa saata; ei nori laua ääres ega ole agressiivne toidu suhtes.

Probleemiks on aga jalutuskäigud, mil mul on tunne, nagu käiks eesliga ringi. Kord sikutab tema mind, siis mina teda. Ta on nagu nool uksest väljas, viskub värava ees kõhuli ja lausa liugleb selle alt läbi – mina näen vaid, kuidas tema päkad kauguses välguvad. Hoovis teda lahti lasta ei saa, sest ta on nagu tabloidi ajakirjanik: kui aia alt ei saa, siis saab üle aia ja kui sealt ka ei saa, siis võib ju põgenemiseks augu kaevata. Ei ole minus ikkagi piisavalt seda karjajuhti, kes end igal hetkel kehtestaks. Ka pole mul piisavat püsivust, et järjepidevalt ühte ja sama „rauda” taguda

Eesti Maaülikooli loomakliiniku koerte käitumisnõustaja Tiia Ariko sõnul on ka „Koerakuulaja” ideed juba nii vananenud, et neid ei tasu isegi mitte huumoriga võtta. Viimased viis aastat on ta ise kasvatanud oma koeri uue, nn ressursiteooria järgi. See on Tiia enda pandud nimetus, sest eesti keeles napib õigeid termineid. Ta loeb sellele teooriale tuginevaid koerakasvatusloenguid üliõpilastele. Nende aastate jooksul pole tal oma koertega olnud ühtegi konflikti, koerad ei kakle ka omavahel ja lisaks on nad ära õppinud inimkeele. Kui Tiia ütleb oma koerale: „Pane pall maha ja mine autosse”, siis nõnda koer ka teeb. Kuidas selliseid imesid oma koeraga korda saata? Selgub, et see on võimalik!

Hundikari on perekond

Koerakuulaja ja ressursiteooria põhimõtteline erinevus seisneb selles, milline on koera positsioon perekonnas. Koerakuulaja väidab, et koer võtab juhtimise kodus üle, kui peremees ei anna selgeid sõnumeid oma autoriteetsuse kohta – ehk keegi peab olema liider. Ressursiteooria järgi karjahierarhiat ei teki. Koera domineerimine tuleneb konkreetsest olukorrast ja õpitud käitumisest: kui urin võimaldab tal kolmel korral midagi saada, siis kasutab ta seda meetodit ka edaspidi.

Mõlemad teooria väljatöötamisel on uuritud hundikarja käitumist. „Teadus areneb edasi ja nüüd on meil paremad vahendid huntide jälgimiseks,” selgitab Tiia. 50-aasta tagused uuringud tuginesid kunstlikult kokku pandud hundikarjal, kes oli elama pandud suurde aedikusse, et neid saaks paremini vaadelda.

Tänapäevased uurimismeetodid võimaldavad aga jälgida metsikuid hundikarju. Selgub, et tegelikult polegi hundikari alfaisasele järjestatud jõuvahekorra mudel, vaid tegu on perekonnaga: isa, ema ja eri vanuses järglased.

Ümber on lükatud ka varasem teadmine, et alfaisane läheb kõige ees, sest ta tahab olla veendunud karja ohutuses. Tegelikult ei tule aga metsaservast võõraid esimesena uudistama mitte juhtloom, vaid perekonna üks noorimatest liikmetest. „N-ö kahuriliha marsib kõige ees… Käisin viie aasta eest Norras koerte käitumiskoolitusel ja jälgisin looduspargis poolmetsiku hundikarja käitumist. Ja nii tõesti oligi, et kõige esimesena tuli nolk ja alles siis, kui terve kari oli metsaservas ära käinud, ilmusid ema- ja isahunt. Nad hoiavad oma nahka,” kirjeldab Tiia.

Aasia metsikute koerakarjade uurimine andis uue teadmise, et kõike, mis toimib hundikarjas, ei saa üle kanda koertele. Koerakarjad ei moodusta ühtset perekonda – keegi tuli, keegi läks, koos ringiluusiv seltskond võis liikuda koos, ent võis olla ka juhuslik. Innaajal paaritus emane nii paljude isastega kui võimalik, ent isased ei jäänud kunagi kutsikaid kasvatama, nii nagu see on hundikarjas.

USA varjupaigas uuriti samuti koertevahelist võimuvõitlust. Selgus, et püramiidi hierarhiat seal ei tekkinudki. Sõltuvalt olukorrast domineeris kord üks koer, järgmisel hetkel võis konflikt vallanduda mingil teisel põhjusel uute koerte vahel.

Nende uute teadmiste valguses hakkas arenema teooria, kus mängivad võtmerolli ressursid ja koera õpitud käitumine. Nüüd ei räägita enam karjast, vaid grupist. Koera peremees ei pea olema enam „suur juht” ja end alatasa alfaisasena kehtestama. Ta võib olla rahumeeli sõbralik ja lõõgastunud tegelane, kellele juhtumisi kuulub kõik, mida koer igatseb: toit, tähelepanu, jalutuskäigud, mäng ja soe ning pehme diivan.

„Mina ütlen, kes selle lihatüki saab!“

Mis on ressurss? See on kõik, mida koer võiks tahta. „Omanikuna peame meie ainult kontrollima ressursse,” selgitab Tiia. Ressursi mõiste selgitamiseks toob ta näite oma pärastlõunaste tudengite kohta. „Kõigil on juba kõht tühi ja kui neilt küsida, kas nad makarone tahaks, oleks kõik käed püsti. Kui aga tund aega hiljem küsida, kes tahab makarone, pole keegi neist enam huvitatud. Aga grillvorsti? Seda ikka võtaks!” muheleb ta.
See näitab ilmekalt, kuidas ressursi väärtus muutub kogu aeg. Koerad, kes täna kaklesid palli pärast, ei pruugi homme sellest väljagi teha, sest on just pika jalutuskäigu teinud. Nii et koer, kes eile täiega domineeris, pole täna samast asjast enam üldse huvitatud.

Tiia toob näite ka oma elust. „Minu koerad teavad, et diivan on minu – kui nad sealt ära ei lähe, siis ma ajan nad ära. Ma ei ole karja juht, vaid kontrollin diivanit kui ressurssi. Kui ma tahan, siis luban nad diivanile. Luban neid isegi vahel oma voodisse,” selgitab ta.

Vahe varasema teooriaga seisneb selles, et omanikuna võid sa reageerida hetkele, mitte valmistuda kogu aeg tulevikuks: kui tahan, siis luban diivanile; kui ei taha, siis ei luba; mõnikord lasen koeral jalutuskäigul rihmast tirida, aga kui mul on käsi valus, siis ei luba jne. „Ma kasutan olenevalt olukorrast eri käsklusi – ja see ongi kogu nipp,” ütleb Tiia. Enam ei pea kramplikult kinni hoidma teadmisest, et mis kord keelatud, peabki aegade lõpuni jääma keelatuks, sest muidu istub koer sulle pähe.

Kui Tiia süüa teeb, piiluvad tema koerad üle ukseläve. Kui lihatükk maha kukub, ei torma nad seda krabama, sest teavad, et toit kuulub perenaisele: „Mina ütlen, kes lihatüki saab. Nagu juhuslikult poetan siis ka teisele koerale tükikese…“

Mis on õpitud käitumine?

Koerakuulaja ja ressursiteooria kattuvad metoodika osas, seega pole põhjust varasemat kirjandust prügikasti heita. Erinevus seisneb aga selles, et koera käitumisprobleemid pole mitte tingitud soovist domineerida, vaid liigituvad õpitud käitumise alla. „Ei ole domineerivat koera – on vaid domineerimine antud situatsioonis ja see olukord võib kogu aeg muutuda,” selgitab Tiia. „Kui inimene räägib mulle, et koer urises tema peale, siis küsin ma esmalt, mis situatsioonis see juhtus. Selgitan, miks koer nii käitus, ja soovitan selle juhtumi ära unustada. Urina põhjusele peab mõtlema, kuid enamasti pole see probleem enne, kui seda pole juhtunud kolm-neli korda,” ütleb ta.

Kui me tahame muuta koera käitumist, siis on meie valduses kaks väga mõjuvõimsat vahendit: toit ja tähelepanu ehk maius ja suhtlemine! „Meil on suur ressurss, mida me ise ei taju: 99% minu vastuvõtule jõudvatest probleemkoertest on tähelepanusõltlased. Nad teevad tähelepanu saamise nimel müstilisi asju,” kirjeldab Tiia.

Mõistetavalt on tähelepanu ressurss ja koerad õpivad seda kiiresti kontrollima. Nad hüppavad peremehe najale püsti, nad võivad pissida täpselt teleka ette ja kui telefon heliseb, algab üks suur möll ja mänguasjadega piiksutamine. Koju jõudnud peremees lükatakse ülevoolavate emotsioonidega lausa pikali. Kui koer ei käitu ootuspäraselt, kiputakse teda karistama. „Ka põlvehoop kõhtu on koera jaoks tähelepanu,” selgitab Tiia. Karistamisest õpib koer aga ainult seda, et inimesega saab kakelda.

Mõni peremees peab koerale loengu sellest, mida ta ei tohiks teha. Kahjuks ei saa lemmikud sellest mõhkugi aru, eitavast kõnest on neile vähe tolku. Sellises olukorras on oluline õpetada koerale hoopis seda, mida ta peaks tegema.

Muidugi proovisin oma koera peal uut lähenemist ja olin hämmastunud, kui kiiresti ta on võimeline ümber õppima. Uus arusaam koera käitumisest täitis mind taas usuga, et on võimalik oma lemmikuga parem kontakt luua.

Kuidas öelda koerale, et toit kuulub mulle?

Paljudel koeraomanikel on probleeme koera söötmisega: loom hüppab peremehele peale, on väga kärsitu või muutub toidu läheduses ähvardavaks. Kuidas edastada loomale sõnum, et toit kuulub mulle?

Tõsta toidukauss sülle ja võta sealt krõbinad pihku. Peopesa avaneb looma söötmiseks üksnes siis, kui koer rahuneb, istub, tõmbab pea tagasi ja vaatab sulle otsa. Koer saab kiita ja süüa. Nii kui ta hakkab rabelema, läheb peopesa kohe kinni ja ei avane enne, kui koer rahuneb ja uuesti sulle otsa vaatab. „Sel moel õpetad sa oma koerale, et ta saab asju vaid siis, kui ta vaatab sulle otsa. Siis saab ta loa võtta,” selgitab Tiia Ariko. Samas ei tähenda see, et sa oled koera silmis tähtsam. Ta õpib lihtsalt ära, et selles situatsioonis tuleb toidu saamiseks käituda sel viisil. Lihtne!

Ära taandu

Koera urin on enamasti märk hirmust. Inimene reageerib sellele esmalt ehmatusega, aga end kogudes ta taandub või annab koerale peksa. Kumbki neist reaktsioonidest ei õpeta koerale muud kui seda, et parim kaitse on rünnak. Tiia Ariko soovitab situatsiooni hoidma jääda: ära taandu ega ründa, vaid tee nägu, et tegelikult oli sul omi asju vaja ajada. Kui koer on rahunenud, kutsu ta sõbralikult endaga kaasa. Koeral on keeruline selgitada, miks see või teine olukord tema jaoks ähvardav tundus. Tema ümberprogrammeerimiseks loo teadlikult sarnaseid olukordi, et ta nendega kohaneks.

Soovituslik lugemine:
Tuire Kaimio „Koerte käitumine”
Karen Pryor „Ära koera maha lase”

Koerte käitumisuuringutest: Bradshaw, J, Blackwell, E & Casey, R 2009,‘Dominance in domestic dogs: useful construct or bad habit?, Journal of Veterinary Behavior: Clinical Applications and Research, vol 4.

Tänapäevased arusaamad hundikarja toimimisest: Mech, L. David. 1999. Alpha status, dominance, and division of labor in wolf packs.